“Suva olemise peen kunst”

Lõpetasin eile selle oivalise raamatu, mis muideks paljude inimeste arvates on misogüünne ja kõrk. Ma arvan, et iga inimene näeb kõikides olukordades täpselt seda, mida ta seal soovib näha. Ja kui keegi nägi selles raamatus vaid neid momente, siis on see ilmselt tolle isiku enda piiratus.

Mis viib meid täpselt selle raamatu sisuni. Kuidas aktsepteerida teiste ebakindlust ja/või ülbust, kuidas omaks võtta äraütlemisi, kuidas võtta vastutus iseenda tegude eest (tegelt ka?!), kuidas lahti harutada oma sõltuvusi ja vajadusi, kuidas mõista iseenda ja teiste inimhingede haprust ning kuidas seejuures jääda normaalseks, terveks, kainelt mõtlevaks ning stoiliseks (!) inimeseks.

Tegelikult ei ole selles raamatus peituvad mõtted mitte midagi uut; kõik on ammuilma kirja pandud – seda tegid ca 2000 aastat tagasi sihukesed härrad nagu Epictetus, Zenon, Marcus Aurelius ja Seneca, ühesõnaga – stoikud. Lihtsalt on autor suutnud kõikvõimalikud mõtted elust, surmast, suhetest ning sõltuvustest nii toredasti, lihtsalt ning naljakalt kirja panna, et kui ma oleks seda raamatut lugenud 14 aastaselt, siis ma oleks kirjutatuga väga harmooniliselt resoneerunud. Mis paneb mind mõtlema sellele, et mul on natukene isegi kahju, et seda raamatut varem ei kirjutatud.

Mõned lemmikud kohad raamatust:

Reaalsus on lihtsalt selline, kui sul on tunne, et sa oled üksinda kogu maailma vastu, siis on üsna tõenäoline, et tegelikult oled lihtsalt sina iseenda vastu.

Kõige radikaalsemad muutused meie vaadetes leiavad sageli aset elu halvimate hetkede lõpus. Alles siis, kui me tunneme intensiivset valu, oleme valmis heitma pilgu enda väärtushinnangutele ja küsima, miks need paistavad meid alt vedavat? Me vajame mingisugust eksistentsiaalset kriisi, et heita objektiivne pilk sellele, kuidas me oleme seni elus tähendust tuletanud, ja siis kaaluda kursi muutmist. Seda võiks nimetada “põhjas ära käimiseks” või “eksistentsiaalseks kriisiks”. Mina eelistan seda kutsuda “pasarahe üleelamiseks”. Vali ise, mis sulle rohkem sobib. Ja vahest oled sa praegu ise just sellises olukorrast. Vahest oled sa just üle elanud senise elu kõige raskema väljakutse ja oled segaduses, sest kõik see, mida sa varem tõeseks ja normaalseks pidasid, on hoopis vastupidiseks osutunud. See on hea. See on algus. Valu on protsessi osa.

2011. aastal reisisin ma Venemaale Sankt-Peterburi. Toit oli seal vastik. Ilm oli vastik. (Lumi maikuus? Mis kuradi nali see on?) Minu korter oli vastik. Miski ei töötanud. Kõik oli jube kallis. Inimesed olid ebaviisakad ja lõhnasid imelikult. Keegi ei naeratanud ja kõik jõid liiga palju. Ja ikkagi ma olin sellest vaimustuses. See oli üks mu lemmikumaid reise. Vene kultuurile on omane teatud otsekohesus, mis üldjuhul läänest pärit inimesele hästi ei istu. Võlts sõbralikkus ja viisakuse verbaalsed kaitsevõrgud on läinud. Sa ei naerata võõrastele ega teeskle, et sulle meeldib miski, mis sulle tegelikult ei meeldi. Venemaal on nii, et kui miski on rumal, siis ütledki, et see on rumal. Kui keegi käitub nagu sitapea, siis sa ütledki talle, et ta käitub nagu sitapea. Kui keegi sulle väga meeldib ja teil on koos tore olla, siis sa ütledki talle, et ta sulle meeldib ja teil on koos tore olla. Ei ole vahet, kas see inimene on su sõber, võhivõõras või keegi, kellega sa viis minutit tagasi tänaval kohtusid. /…/ Mul on meeles, kuidas ma arutasin ühel päeval selle dünaamika üle oma vene keele õpetajaga ja tal oli selle kohta huvitav teooria. Olles elanud nii mitme põlve jooksul kommunistliku riigikorra täiesti olematute või siis väga väheste majanduslike võimalustega ja kammitsetud hirmuvalitsuse kultuurist, kujunes vene ühiskonnas kõige väärtuslikumaks valuutaks usaldus. Ja selleks, et usaldus saaks tekkida, tuleb olla aus. See tähendab, et kui asjad on viltu, siis seda ka öeldakse avatult ja andeks palumata. Inimeste ebameeldiv ausus leidis ka tasu sel lihtsal põhjusel, et see oli tarvilik ellujäämiseks – sul oli vaja teada, kellele sa saad loota ja kellele mitte, ja seda oli vaja teada saada kiiresti. Kuid “vabas” läänes, jätkas mu vene keele õpetaja, oli majanduslikke võimalusi külluses – niivõrd rohkelt majanduslikke võimalusi, et inimestel oli palju kasulikum end teatud viisil esitleda, isegi kui seda teeseldi, mitte tegelikult niisugune olla. Usaldus kaotas väärtust. Väline fassaad ja müügimehelikkus kujunesid hoopis tulusamateks eneseväljendusvormideks. Tunda paljusid inimesi pealiskaudselt oli kasulikum, kui tunda lähedalt väheseid inimesi. Selle tõttu kujunes läänelikus kultuuris tavaks naeratada ja öelda viisakaid asju ka siis, kui sa nii ei tunne, rääkida väikesi valgeid valesid ja nõustuda kellegagi, kellega sa tegelikult nõus ei ole. Seetõttu õpivad inimesed teesklema sõprust inimestega, kes neile tegelikult ei meeldi, ja ostma asju, mida nad tegelikult ei taha. Majanduslik süsteem soodustab sellist teesklust. Selle pahupooleks on, et läänes ei tea sa kunagi, kas sa saad usaldada täiesti usaldada inimest, kellega sa räägid. Vahel on see nii isegi heade sõprade ja perekonnaliikmete vahel. Läänes on inimestel nii tohutu vajadus olla meeldiv, et inimesed vormivad sageli kogu oma iseloomu sõltuvalt sellest, kellega nad parasjagu suhtlevad.

Excel justkui röntgenikiir läbi mu rahakoti (ja hinge)

Olen elanud mõned aastad Taanis ning Norras, ning mõlema riigi oma valuuta tõttu võtsin alguses omale harjumuseks pidada lisaks muidu tavalisele pangaväljavõttele arvestust ka kõigi poolt palavalt armastatud MS Excelis, niiöelda kindlustuseks, et ikka õiged summad kontolt maha lähevad ja nii. Noh, ja muidugi ka selleks, et pidada arvet selle üle, palju raha kulub erinevatele teenustele, toidule, õllele, riietele jne, sest raha oli tol ajal ikkagi piiratud koguses (samas, millal ta seda ei oleks?). Igatahes tuli oma finantse palju tähelepanelikumalt jälgida.

Nüüd aga, olles mõnda aega Eestis elanud ning töötanud olen kuidagi liigse mugavuse (või laiskuse) tõttu seda põhimõtet ignoreerinud. Kuni nüüd selle kuu alguseni, kui võtsin vaevaks hakata end harima investeerimise vallas. Ning tulemused on muidugi kohutavad (heas või halvas mõttes? ei oskagi öelda). Selle kuu sissetulekud on koos tulumaksutagastusega 2551,94€ ning sellest summast olen suutnud säästa ligi 44% (50% klubist jäävad veel mõned meetrid puudu). Kusjuures investeerimiseks (Mintos+Kasvukonto) on kulunud palgast vaid 18.4%.

Kõige suuremaks üllatuseks mulle on tõsiasi, et ma olen selle kuu jooksul (märts on kestnud 13 päeva) kulutanud juba pea 85.26€ baarirallideks, söögiks restoranides, kaputšinodeks kohvikutes jms. See on mulle tõeliseks šokiks. Välja minnes pole ma kunagi eriti mõelnud sellele, palju mis maksab, kuid nüüd kõike summeerides on arv tegelikult üsna märkimisväärne. 85 eurot kuus teeb üle tuhande jewro aastas, mis võiks hoopis kuskil Kasvukontol tiksuda …

Muidugi, liigse säästmisega ei maksa omal jalgu otsast lõigata ning vaid kodus turbonuudleid lürpida ning aknast mõne vanamuti kombel õue passida – elama peab ka. Kuid, siiski näen suurt potentsiaali selles, et peaks alkoholi tarvitamist kõvasti alla tõmbama ning keskenduma hoopis mõnele oma hobile – treenima poolmaratoniks ning rattaga sõitma (varsti on kevad, õujea).

Muid uudiseid – täna toimus minu teine indeksfondi tehing, mille tulemusena soetasin 1.19 osakut SPYD-i ning 2.563 osakut SPYW-i ning täiendasin oma SXR8 varusid. Kõik kolm on hetkel kenasti plussis.

NB! Peab ära mainima, et antud blogi peab investonaut puht meelelahutusliku ja sentimentaalse eesmärgiga, ühtegi siinkirjutatut mõtet ei maksa võtta tõepähe, ammugi pole ükski siinolev argument või tegu kutse seda kordama.

Esimene postitus. Algus. Minu portfell.

Tere, kallid inimesed. Mina olen investonaut ning olete sattunud minu beebivärskesse blogisse.

Miks ma küll blogi pidama hakkan? Ja eriti veel investeerimise-alast blogi? See mõte on mul kuskil prefrontaalse korteksi sügavustes olnud juba ammu, kuid miski on justkui alati mind kinni hoidnud. Investeerimishuvi eksponentsiaalse kasvuga olen aga jõudnud järeldusele, et oma (eba)õnnestumistest oleks vaja pidada ka teatud ülevaadet. Siis on ju mõnus kunagi tagasi vaadata ja näha, kui jobu oled olnud. Lisaks on Eestis teatavasti väga palju kapi-investoreid, kes üksteise blogisid tähelepanelikult uurivad, kommenteerivad, teevad ettepanekuid ja nii. See on ütlemata tore. Know-how’d ei peaks ju endale hoidma.

Üritan siin oma mõtteid koondada, et liiga lappama ei läheks. Olen 25 aastane ülikoolis lõpetanud inimene ning viimased 8 kuud olen töötanud energiavaldkonnas. Ootamatu kõrgushüpe vaesest tudengistaatusest pea 2000€ brutopalka teenivasse inseneri staatusesse on viinud mu mõtted sinnamaale (siiski alles nüüd…), et mida siis õieti oma vaba rahaga peaks tegema (või mitte tegema). Arusaadavalt ei ole just kõige mõistlikum variant hoida raha lihtsalt pangaarvel, kui ei ole seda raha vaja ütleme … paari kuu või aasta-teise pärast. Elan hetkel üürikorteris ning nagu tavaline eestlane kunagi, sooviks ühel kaunil päeval soetada oma kodu. Paraku on sissemakseks vajaminev number tihtipeale nii utoopiline, et see mõte jääbki keldrisse hallitama-käärima koos vanaema moosipurkide ja pruulmeistrid.ee-st ostetud õllenõuga . Üks variant on muidugi minna Rahakrati kombel oma lemmikusse kolmetähelisse panka ning uurida, kas sada tuhhi antakse kätte või ei. Küsija suu pihta ju ei lööda? Siiski pole mul soovi oma sugulaste kinnisvara pantida ning 60k € maksvat vanat korterit, Linnamäe teel ei ole samuti erilist isu osta. Ehk minu jaoks tunduks justkui mõttekas elada natukene kauem üürikas, koguda suur(em) sissemakse, ning siis juba soetada midagi uut, turvalist, ilusat ja head. Selliselt igatahes mõtlen praegu.

KÕIGE TÄHTSAMA JUURDE – investeerimine. Minu vahetu investeerimiskogemus on umbes-täpselt 8 päeva vana, kui ma eelmisel kolmapäeval, 6. märtsil tegin kahte olulist asja. Esiteks tegin Fausti kombel pärast pikka
uurimist-puurimist ning teiste blogide lugemist veretehingu Kasvukonto nimelise elukaga ning teiseks tegin konto ka meie kallite kuuevarbaliste naabrite Mintose ühisrahastusplatvormis. Sellele eelnes ka erinevate õpikute-raamatute lugemine, mis mu fantaasia üsna vilkalt tööle pani ning tekkis ka tugev tunne, et kurat, mis seal siis ära ei ole?! Tean küll, et paljud kogenenumad investorid võivad selle lause välja naerda. Aga eks tajun isegi, et kui see oleks nii lihtne, siis oleksid vast kõik juba ammu miljonärid. Kes see ütles, et “Investing is easy, but not simple”? Hea mõte igatahes.

Tulles kolmetäheliste pankade juurde tagasi, siis eelmisel nädalal avasin Kasvukonto ning panin sinna mingid närused 20€ selleks et … ütleme … aru saada kuidas see asi õieti käib. Kolmapäeva õhtul trennist ja saunadest naasedes ning riietuskappide vahel paljalt seistes avasin oma LHV äpi ja nägin, et juhhei, minu kontole on maandunud 0.081 osakut SXR8 indeksfondist. Tol hetkel oli fond natsa plussis ka ning kohe tuli tunne, et jõle kõva investor olen ikka küll ning finantsvabadus pole enam kaugel. Selle fondi jätsin siis nädalaks peesitama ning selle aja jooksul on ta ära käinud nii miinuses kui ka plussis. Öeldakse küll, et indeksfondi lühiajalised kõikumised on pikaajalisele tootlusele pigem marginaalse tähtsusega. Kui YTD (year-to-date) nupukest mõnel ilusaid graafikuid näitaval kodulehel vaadata, siis mainitud S&P500 indeksit jälgiv fond on igatahes kaunilt ülesvantsiva trendiga.

Kasvukonto avasin peamiselt n-ö neljanda pensionsamba kontekstis, ehk siis mõte oleks säästa sinna igakuiselt umbes 100€ ning mitte eriti tõmmelda, mis seal toimub, vaid loota 10-20 aasta järgsele heale tootlusele. Lisaks panen igakuiselt umbes 2% oma palgast III pensionisambasse (hetkel LHV Indeks pluss, kuid kui Tuleva ka oma kraanid lahti teeb, siis hakkab lisaks mu II sambale ka III sammas neile tiksuma).

Praeguseks hetkeks olen jõudnud järeldusele, et tegelikult on dividendid väga mõnusad asjad (eriti kui neid tagasi investeerida), ning olen lisanud oma Kasvukontosse kaks uut fondi, milleks on eurotsooni dividendimaksja SPYW ja USA dividendimaksja SPYD. Osakaal on siis hetkel 34% SXR8, 33% SPYW ja 33% SPYD. Täna (kolmapäeval) peaks toimuma järgmiste osakute ost ning olen kasvukontole lisaks mikroinvesteerimisele ja teatud osa tagastatud tulumaksust lisanud nädalaga 174€, ehk siis täna peaks võrreldes eelmise nädalaga saama mõnevõrra rohkem osakuid. See on ju tore!

Räägiks Mintosest natukene ka. Alustasin ma nii, et panin sinna viis kümpi jevrikuid ning möllasin natukene autoinvesteerimise strateegiaga valides sealt selle, et kindlasti oleks tagasiostu garantii, kõrvaldasin mõned natukene riskantsmad riigid nagu Zimbabwe, Kolumbia, Botswana jt. ning valisin minimaalseks intressiks lühiajalistel laenudel 10.8% ning kuni 6 kuud laenuaeg. Natukene nõme on see, et kirjutan seda infot tagantjärele ehk siis päris täpselt ei meenu asjade õige järjekord. Igatahes meenub, et päris kohe mu raha 100% ulatuses välja ei läinud, kuid sain koheselt oma käpad umbes 5 laenu vahele. Peamiselt olid need Indoneesia, Albaania, Ukraina, Bulgaaria ja isegi üks UK short-term laenud. Selle postituse hetkel on kaks laenu edukalt lõppenud ning mu Mintose kontole on prantsatanud rekordilised 5 eurosenti intressi! See võttis umbes nädal aega aega, aga isegi minimaalsed tulud on ju tegelikult oivalised ja tiivustavad.

Pärast eestlaste teist lemmikut märtsikuusündmust (esimene on muidugi valimised) nimega tulumaksutagastus, otsustasin ma mitte koonerdada ning lisasin Mintosesse veel 200+25€ (eri päevil) ning hetkel on mul Mintoses välja antud 17 laenu keskmise netointressiga 7.71% (tean, et see pole kõige parem tootlus, aga huvitaval kombel on see nii läinud, olgugi, et valisin autostrateegiast üsna normaalse %-ga intressimäärad). Sellele mõeldes arvan, et küllap seal mingid teenustasud maha arvestatakse (sellest numbrist, mida laenulehel näidatakse). Mingit infot Mintose teenustasude kohta ma igatahes ei leidnud … mis case on?

Lisaks veel ka selle, et tegin Mintoses omale teise strateegia, mis keskendub peamiselt keskmise pikkuse laenudele (kuni 12 kuud). Muus jäävad strateegia detailid samaks. Nüüd tuleb siis rahulikult asja jälgida ning raha nii kasvukontole kui ka Mintosesse juurde lisada. Praegust portfellijaotust kirjeldab järgmine vanaema koogigraafik:

Olen käsile võtnud Seppo Saario raamatud ning kui ma need läbi töötan, siis oleks plaan käe mustaks teha ka meie armsal Tallinna börsil. Sellest ja muust aga järgnevates postitustes.